Paar päeva tagasi käisime neljakesi kinos: Mina, Eduardo, Dr Ruben (Eduardo boss vms) ja tema naine. Vaatasime triibulist pidžaamat. Keegi tegi hea nalja: kas me võime kutsuda teda (mind), aga mitte sind? Jutt käis eilsest lõunasöögist. :) Polnud just esimene kord mingi ülirikka arsti MÕISAS käia, aga noh, siin on terved eraldi linnaosad sellistele, mis on üliturvalised. Sinna pääsemiseks tuleb näidata isikuttõendavat dokut ja siis lastakse sind läbi. Ja inimesed on endiselt nii toredad, et mine või lolliks. Mõtled: mille eest? kes olen mina teile? Ja ma jõudsin arusaamale, et mehhiklastel on lihtsalt mingi spets geen, mille suhtes nad on nii kadedad, et teistel seda lihtsalt ei ole. Või on eestlased lihtsalt liiga eraldatud muust maailmast... Jutt käib siis eilsest päevast.
Aga söök oli hea. Dr Ruben ise oli tööl ja nii olime vaid neljakesi: mina, Lalo, pereema ja tütar (väike 4-aastane poeg on ka, aga see oli kuskil lasteaias vms). Tüdruk, umbes 12-aastane Ari (see ei ole ta täisnimi) oli minust nii huvitatud, et näitas mulle oma asju ja mängisime malet ja kabet ja üht kaardimängu, mille nimi on Uno. Loomulikult on ka tema täielik Twilighti-fänn ja meil on sama lemmikvampiir :D Ariga rääkisime enamusjaolt inglise keeles, mis oli kogu asja mõte, aga mõnest asjast ta ei saanud aru ja siis sai hispaania keelega ühele poole, samamoodi ka siis, kui ta midagi inglise keeles öelda ei osanud. Pärast mängisime koeraga, kes on väidetavalt chihuahua, aga tegelikult mingi krants, kellel on lihtsalt chihuahua moodi nägu. Chiquitin on ta nimi, kui õigesti mäletan. Võimalik, et järgmine nädal olen jälle koos Ariga, kuna Eduardol saab puhkusenädal otsa.
Eilse päeva nali: Ma lähen Hiinasse, et saada sama valgeks kui sina! :P Seda ütles üks soliidses eas arst, kes järgmine nädal Hiinasse sõidab. Eile õhtul kutsus ta meid välja sööma. Valituks osutus mingi eriti mehhikopärane restoran (väga michoacanilik - Michoacan on osariik, kus ma viibin) ja proovisin esmakordselt tamalesid ja corundasid. Nämm! Eesti saaks paari nädalaga majanduskriisist välja, kui keegi Eestis ehtsa mehhiko restorani avaks. Mul on restorani nimi olemas :D:D
Siia võikski elama jääda.
Mõne kuu pärast peabki kodust välja kolima :D
Aa, ja eile käisin esimest korda üksi poes. Kõigest paarkümmend meetrit kõndida, aga ikkagi:D
Enne õhtusööki tuuritasime vanalinnas:
No comments:
Post a Comment