Järgnevalt on esitatud kolme filmi arvustused, mida ma viimase 2 nädala jooksul kinos olen vaatamas käinud. Kõiki filme vaatasin täiesti "rohelisena", ilma et ma mingit sisututvustust oleks lugenud. Seega puudusid mul igasugused eelarvamused jms.
"Slumdog Millionaire"
Aga mulle meeldis! Oscar läks õigesse kohta.
Võib-olla on lugu India slummipoisist, kes pooljuhuslikult miljonimängu pääseb liiga kergemeelne, aga kujutage ette, milline tähendus on sellel filmil indialaste jaoks. Nemad on filmisaavutuse üle uhked, ja väikesed lapsnäitlejad saavad omale uued kodud. Seega ei täitu unistused ainult kujutavas kunstis, vaid mõjutavad elu reaalselt. Sellise sügava sisuga filmid ei ole kõigest puhas väljamõeldis, vaid võimalus näidata asja nii nagu see on, et seda parandada. Muidugi ei aita see ülejäänud India slummikoeri, keda miljonites võib loendada, aga vähemalt on nüüd olemas tõestus, et päike ei paista ainult privilegeeritutele. Jamal polnud vist kunagi õieti päikest näinudki, ja ühtäkki paistis see talle otse näkku. Jääb vaid üle loota, et ta sellele kunagi selga ei pööra.
Soovitan vaadata.
Confessions of a Shopaholic
Tüüpiline igav ülepakutud mittenaljakas New Yorgi tibilugu. Tšikk on krediitkaardivõlgades, kuna ei suuda šoppamistungi kontrollida, mis iseenesest on lihtsalt naeruväärne. Tööle saab ta mingi kahtlase juhuse läbi finantsteemalisse ajakirja, kus ta saab üleöö menukaks, ise aga oma "endise boyfriendi eest põgenedes, kes teda ahistab, kes tegelikult on krediitkaardi võlanõudja". Noh, ja siis tuleb see tüüpiline madala eelarvega Hollywoodi "komöödiate" konflikt, kus tüdruku boss (kellesse ta on loomulikult lootusetult armunud) saab tõe teada, ja parim sõbranna ei taha enam sõbrannatada... Lõpu võiks vaatamatagi jätta, kuna nagunii lõppeb iga Manhattani muinasjutt õnnelikult ja printsess müüb kõik oma kaltsud maha ja saadud raha eest saab võla tagasi maksta.
Isla Fisherilt oleks midagi enamat oodanud.
The Boy in the Striped Pyjamas
Hea film, mida tasub vaadata. Enamus filme, mis põhinevad kirjandusteosel, omavad tõelist sisu. Selle filmi sisu on kurb. Filmi pealkirjast saab tõeliselt aru vaid täitsa lõpus. Poiss triibulises pidžaamas on 8-aastane (või oli ta 9?), kelle pere kolib ootamatult maale, kuna pereisa on "sõdur", juudi koonduslaagri ülem või keegi muu taoline. Bruno on uudishimulik ja avastab, et nende majast eemal, metsa taga on mingi "farm", mille elanikud kannavad triibulisi pidžaamasi. "Farmis" on sama vana Shmuel, kellega Bruno salaja kohtumas käib, okastraat nende vahel. Romaani autor on minu arvates ära tabanud lapseliku mõttelaadi, mis väljendub kahe poisi omavahelistes dialoogides, kuigi vahel tundub, et see on ülepingutatud.
Vastamisi on kaks maailma - lapse siiras soov aidata leida oma sõbra isa ja hitlerlik ideoloogia, mis ei tunne halastust ega inimõigusi. Samas aga tingiski just see ajalooperiood inimõiguste väljatöötamise. Peaks vist tänulik olema? See film peaks igaühe panema mõtlema sõjakuritegudele, eriti aga koonduslaagritele. Kui palju inimesi pidi surema ilma, et nad üldse teaksid, mis toimub, miks, ja miks just nendega? Kui palju Brunosid tapsid natsid?
Bruno tahtis vaid aidata Shmuelil tema isa leida ja Shmuel tõi talle triibulise pidžaama, et ta "farmis" teistega ühte sulaks. Shmueli isa oli viidud ühte barakki, kuhu läksid ka Bruno ja Shmuel. Isa, isa, kus sa oled? Seal barakis olid mehed, kes olid määratud minema gaasikambrisse.
Kõigest fiktsioon, ainult väljamõeldis. Kas ikka on?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment