Corrida

Laupäeval käisime härjavõitlust vaatamas. Kuna Mehhiko oli algselt Hispaania koloonia, siis on paljud olulised Hispaania traditsioonid omal kohal ka Mehhikos.

Mõnes mõttes on siinkandis kaht tüüpi inimesi - need, kelle meelest on tegu äärmiselt julma värgiga (väljas on alati protestjad, kes karjuvad), ja need, kelle arvates on tegu osaga kultuurist, mistõttu pole härjavõitluste pidamises midagi negatiivset. Tegelikult see ju nii ongi; pealegi on tegu võitlusega, mis on üks ühele. Härg võib vabalt matadoori surnuks puskida. Härjavõitlusel, kus ma käisin, sai esimene matador kergelt puskida, aga teisel korral läks tal äärmiselt hästi.

Kokku on ühel corridal (= härjavõitlus) kuus ringi: kolm härjavõitlejat (matador või torero) võitlevad 2 korda kindlas järjekorras kokku kuue härjaga. Esimene matador on ühtlasi kolmas, teine on ühtlasi neljas ja kolmas on ühtlasi kuues.

Vaatemäng on põnev, kuna härjavõitlejad kannavad kirevaid kostüüme ja nende liigutused on graatsilised. Tegelikult on kogu härjavõitlus eraldi kunst. Pole harv juhus, kui härjavõitlejad balletitundides käivad, et graatsilist liikumist veelgi enam arendada.

Härjavõitlejaks saadakse sünnilt, kuna seda ametit pärandakse edasi. Kelle isa on matador, sellest endast saab ka tulevikus tõenäoliselt härjavõiteja. Väga tuntud ja edukad härjavõitlejad on sigarikkad superstaarid, kelle tegemisi kajastatakse kõmuajakirjades, ja nad kuuluvad klubidesse, täpselt nagu tippjalgpallurid.

Härjavõitleja trofee on tapetud härja kõrv või saba, mille ta paneb soola sisse kuivama ja hoiab alles. Kui härjavõitleja on eriti hea, võib ta kohtunikult saada koguni mõlemad kõrvad ja saba. Umbes nagu jalgpalluritel on karikad. Tihtipeale pühendavad nad härja mõnele tähtsale ja mõjukale inimesele, kes härjavõitlust on vaatama tulnud, visates oma spetsiaalse peakatte (ma ei tea, kuidas neid nimetatakse) talle.

Alati on kohal press, kellel on oma spetsiaalne koht; iga härjavõitlust filmitakse ja pildistatakse. Meie juurde tuli üks ajakirjanik, kes küsis meie nimesid ja tegi pilti. Loomulikult polnud me ainsad. Küllap ilmus mu nimi ja pilt kuskil kohalikus ajalehes.

Igal juhul on tegu olulise kultuurse sündmusega. Meestel on kombeks sigarit suitsetada ja botast (spetsiaalne härjanahast lähker) punast veini juua.

Sinised read areenil on tühjad, kuna keegi ei taha, et päike talle otse näkku paistaks.










Härjavõitluste hobused on täielikult kaitstud, nagu ta tüüp, kes hobuse seljas on. Saapad on terasest ja hobune on treenitud hüppama ja vastu pidama, kui härg ründab.



OOOOOLEEEEEEEEEEEEE!!!

10 põhjust, miks Mehhiko on lahe

Mehhiko rokib totaalselt, kuna järgmised kümme momenti on absoluutselt vastupandamatud.

1. Muusika. Esimese asjana märkasin, et raadiot on okei kuulata, sest ma tean laule ja nende esitajaid.
2. Inimesed. Sellest olen juba rääkinud. (L)
3. Söök. Ma pole elusees iga päev nii palju süüa saanud. Iga päev on nagu jõulud :D
4. Ilm & kliima. Seletusi pole vist vaja. Iga päev on mingi 27-28 kraadi sooja, kusjuures see on täiesti paras, mitte mingi keskpäevane leitsak.
5. Hinnad & poed. Valik on ikka selline, et mine lolliks, siiani pole suutnud lõpukleiti valida. Meeletult ilusa kleidi võib saada mingi kuuesajaga.
6. Maastik. Silmapiiril on suured kõrged mäed, mis on kaetud metsaga.
7. Televisioon. Jei! Seebikafännide paradiis + kanalid, mida Euroopas ei ole, vb kuskil läänes, aga mitte Eestis.
8. Superstaari staatus. Inimesed armastavad sind lihtsalt selle pärast, et sa olemas oled. Vau, päriselt Eestist?? Sa võid olla täiesti võõras, aga sind võetakse omaks, kui just ise vastupidist ei tingi.
9. Vabadus. Siin saab ennast vabalt tunda, kuskile pole kiiret ja keegi ei vaata viltu. Ole selline nagu sa oled.
10. Ei mingit ühistransporti. Mitte et seda siin ei oleks, aga ma olen seda vaid ühe korra kasutanud - metroo Mexico Citys. Autod ruulivad! :D:D

Que rico! (+ uued pildid)

Ma ei leidnud postitusele paremat pealkirja. Tahtsin jagada fotosid eilsest õhtust, aga mitte ainult. Seega ei sobinud pealkirjaks "Õhtune Morelia" ega eilne kuupäev, kuna see poleks adekvaatne.
Paar päeva tagasi käisime neljakesi kinos: Mina, Eduardo, Dr Ruben (Eduardo boss vms) ja tema naine. Vaatasime triibulist pidžaamat. Keegi tegi hea nalja: kas me võime kutsuda teda (mind), aga mitte sind? Jutt käis eilsest lõunasöögist. :) Polnud just esimene kord mingi ülirikka arsti MÕISAS käia, aga noh, siin on terved eraldi linnaosad sellistele, mis on üliturvalised. Sinna pääsemiseks tuleb näidata isikuttõendavat dokut ja siis lastakse sind läbi. Ja inimesed on endiselt nii toredad, et mine või lolliks. Mõtled: mille eest? kes olen mina teile? Ja ma jõudsin arusaamale, et mehhiklastel on lihtsalt mingi spets geen, mille suhtes nad on nii kadedad, et teistel seda lihtsalt ei ole. Või on eestlased lihtsalt liiga eraldatud muust maailmast... Jutt käib siis eilsest päevast.
Aga söök oli hea. Dr Ruben ise oli tööl ja nii olime vaid neljakesi: mina, Lalo, pereema ja tütar (väike 4-aastane poeg on ka, aga see oli kuskil lasteaias vms). Tüdruk, umbes 12-aastane Ari (see ei ole ta täisnimi) oli minust nii huvitatud, et näitas mulle oma asju ja mängisime malet ja kabet ja üht kaardimängu, mille nimi on Uno. Loomulikult on ka tema täielik Twilighti-fänn ja meil on sama lemmikvampiir :D Ariga rääkisime enamusjaolt inglise keeles, mis oli kogu asja mõte, aga mõnest asjast ta ei saanud aru ja siis sai hispaania keelega ühele poole, samamoodi ka siis, kui ta midagi inglise keeles öelda ei osanud. Pärast mängisime koeraga, kes on väidetavalt chihuahua, aga tegelikult mingi krants, kellel on lihtsalt chihuahua moodi nägu. Chiquitin on ta nimi, kui õigesti mäletan. Võimalik, et järgmine nädal olen jälle koos Ariga, kuna Eduardol saab puhkusenädal otsa.
Eilse päeva nali: Ma lähen Hiinasse, et saada sama valgeks kui sina! :P Seda ütles üks soliidses eas arst, kes järgmine nädal Hiinasse sõidab. Eile õhtul kutsus ta meid välja sööma. Valituks osutus mingi eriti mehhikopärane restoran (väga michoacanilik - Michoacan on osariik, kus ma viibin) ja proovisin esmakordselt tamalesid ja corundasid. Nämm! Eesti saaks paari nädalaga majanduskriisist välja, kui keegi Eestis ehtsa mehhiko restorani avaks. Mul on restorani nimi olemas :D:D
Siia võikski elama jääda.
Mõne kuu pärast peabki kodust välja kolima :D
Aa, ja eile käisin esimest korda üksi poes. Kõigest paarkümmend meetrit kõndida, aga ikkagi:D

Enne õhtusööki tuuritasime vanalinnas:

3 filmiarvustust

Järgnevalt on esitatud kolme filmi arvustused, mida ma viimase 2 nädala jooksul kinos olen vaatamas käinud. Kõiki filme vaatasin täiesti "rohelisena", ilma et ma mingit sisututvustust oleks lugenud. Seega puudusid mul igasugused eelarvamused jms.


"Slumdog Millionaire"

Aga mulle meeldis! Oscar läks õigesse kohta.
Võib-olla on lugu India slummipoisist, kes pooljuhuslikult miljonimängu pääseb liiga kergemeelne, aga kujutage ette, milline tähendus on sellel filmil indialaste jaoks. Nemad on filmisaavutuse üle uhked, ja väikesed lapsnäitlejad saavad omale uued kodud. Seega ei täitu unistused ainult kujutavas kunstis, vaid mõjutavad elu reaalselt. Sellise sügava sisuga filmid ei ole kõigest puhas väljamõeldis, vaid võimalus näidata asja nii nagu see on, et seda parandada. Muidugi ei aita see ülejäänud India slummikoeri, keda miljonites võib loendada, aga vähemalt on nüüd olemas tõestus, et päike ei paista ainult privilegeeritutele. Jamal polnud vist kunagi õieti päikest näinudki, ja ühtäkki paistis see talle otse näkku. Jääb vaid üle loota, et ta sellele kunagi selga ei pööra.
Soovitan vaadata.


Confessions of a Shopaholic

Tüüpiline igav ülepakutud mittenaljakas New Yorgi tibilugu. Tšikk on krediitkaardivõlgades, kuna ei suuda šoppamistungi kontrollida, mis iseenesest on lihtsalt naeruväärne. Tööle saab ta mingi kahtlase juhuse läbi finantsteemalisse ajakirja, kus ta saab üleöö menukaks, ise aga oma "endise boyfriendi eest põgenedes, kes teda ahistab, kes tegelikult on krediitkaardi võlanõudja". Noh, ja siis tuleb see tüüpiline madala eelarvega Hollywoodi "komöödiate" konflikt, kus tüdruku boss (kellesse ta on loomulikult lootusetult armunud) saab tõe teada, ja parim sõbranna ei taha enam sõbrannatada... Lõpu võiks vaatamatagi jätta, kuna nagunii lõppeb iga Manhattani muinasjutt õnnelikult ja printsess müüb kõik oma kaltsud maha ja saadud raha eest saab võla tagasi maksta.
Isla Fisherilt oleks midagi enamat oodanud.


The Boy in the Striped Pyjamas

Hea film, mida tasub vaadata. Enamus filme, mis põhinevad kirjandusteosel, omavad tõelist sisu. Selle filmi sisu on kurb. Filmi pealkirjast saab tõeliselt aru vaid täitsa lõpus. Poiss triibulises pidžaamas on 8-aastane (või oli ta 9?), kelle pere kolib ootamatult maale, kuna pereisa on "sõdur", juudi koonduslaagri ülem või keegi muu taoline. Bruno on uudishimulik ja avastab, et nende majast eemal, metsa taga on mingi "farm", mille elanikud kannavad triibulisi pidžaamasi. "Farmis" on sama vana Shmuel, kellega Bruno salaja kohtumas käib, okastraat nende vahel. Romaani autor on minu arvates ära tabanud lapseliku mõttelaadi, mis väljendub kahe poisi omavahelistes dialoogides, kuigi vahel tundub, et see on ülepingutatud.
Vastamisi on kaks maailma - lapse siiras soov aidata leida oma sõbra isa ja hitlerlik ideoloogia, mis ei tunne halastust ega inimõigusi. Samas aga tingiski just see ajalooperiood inimõiguste väljatöötamise. Peaks vist tänulik olema? See film peaks igaühe panema mõtlema sõjakuritegudele, eriti aga koonduslaagritele. Kui palju inimesi pidi surema ilma, et nad üldse teaksid, mis toimub, miks, ja miks just nendega? Kui palju Brunosid tapsid natsid?
Bruno tahtis vaid aidata Shmuelil tema isa leida ja Shmuel tõi talle triibulise pidžaama, et ta "farmis" teistega ühte sulaks. Shmueli isa oli viidud ühte barakki, kuhu läksid ka Bruno ja Shmuel. Isa, isa, kus sa oled? Seal barakis olid mehed, kes olid määratud minema gaasikambrisse.
Kõigest fiktsioon, ainult väljamõeldis. Kas ikka on?

Ainukordne võimalus!!!

Kes tahavad Mehhiko telenovelade DVDsid ja ajakirju?? :D

Telenovelad

Vajalik on DVD mängija, mis on multiregionaalne (et mängib nii Euroopa, Ameerika jms DVD-sid).

Pasion de gavilanes: 716 eek
Rosa salvaje: 486 eek
Nina amada mia: 466 eek
Maria Mercedes: 674 eek
Maria la del Barrio: 674 eek
Marimar: 674 eek
Azul Tequila (27 DVD, super special edition, collector's edition only) 1200 eek
Amarte es mi pecado: 674 eek
Fuego en la sangre: 406 eek
La fea mas bella: 660 eek
Destilando Amor: 512 eek
El cuerpo del deseo: 512 eek
Pasion: 660 eek


Ajakirjad

Kena: 70 eek
TVyNovelas: 50 eek
!Hola! (Mehhiko või Hispaania versioon): 77 eek
TvNotas: 50 eek


Kui kellelgi tekib huvi, siis võtke MSNi teel ühendust! Kes MSNi ei tea või on ära unustanud, siis kliki View my complete profile (paremal).

Seiklused metsas

Metsa läksin ma, metsa oli kauge maa...

Mina

Eduardo

Ja meie erametsa ühes otsas on aas.

Puude ladvad


Ja tagasi tulin hulga kriimudega :D

Mäed on vapustavalt ilusad, ja ma ei teinud nendest ühtki pilti. Puud olid ees :(

VIDEO: vaade lennukilt enne Mexico Citys maandumist

Mingit erilist heli ei ole peale lennukimürina, seega kõlareid pole vaja. :)

Mõtisklused ja tähelepanekud

Maantee ääres võib kohata hobuseid, lehmi, pulle ja eesleid, kes rahulikult rohtu söövad. Tõketest ronivad nad lihtsalt üle, aga seadus näeb ette, et see on kuritegu, kuna loomad võivad maanteel õnnetusi põhjustada. Aa, ja ühte saarmast nägin ka! :D

Naised on ilusad, eriti rikastest peredest teismelised tüdrukud, kes näevad välja nagu modellid (riietus!). Ilusaks teeb tugev meik. Aga nad on ilma selleta ka väga kenad... kadedaks teeb.

Ei ole olemas sellist asja nagu eraldi kinohoone, kuna need on kaubamajades. :)

Juust on valge ja teistsuguse maitsega.

Kohalik ehtne Mehhiko toit on hoopis teise maitsega kui sama asi, mis on Eestis poest või restost ostetav. Selle üle vist keegi ei imesta?

Kodus ei võeta kingi jalast ära. Kivipõrand on ju külm ka :)

Veepargid on vabas õhus ja katusealune on ainult baaril vms. Sinna minnakse terve perega ja kaasa võetakse kilekottide kaupa süüa.

Kõik austavad üksteist ja tõeliselt. Eriti austatakse neid, kes selle ära on teeninud. Kindlasti peab olema ülimalt viisakas ja tänulik kõige eest. Tänulikkust tuleb välja näidata.

Tänavatel ei ole hulkuvaid loomi, kuna nad püütakse kinni.

Coca jms joogid on siin enam-vähem nr 1 ja seda juuakse iga päev.

Praegu said mõtted otsa :P

Lõpuks ometi Morelias

Amsterdami lend väljus teisipäeval 17.03 kell 7 hommikul, mis tähendas seda, et ma pidin öö lennujaamas veetma. Lennu väljumise ajaks olin 22 tundi ärkvel olnud. Amsterdami lend oli mul kõige esimene üldse ja kõrvad olid vahepeal ikka väga valusad. Mu kõrval istus üks vanem härra, kes tundis vajadust mulle aerofüüsikat seletada.

Enne Amsterdami jõudmist

Schipoli lennujaamas enne väravast läbi minemist

Amsterdami jõudsin kohaliku aja järgi poole üheksa paiku, lend ise kestis 2h 20 min. Spets bussiga sõidutati kõik reisijad Schipholi lennujaama, mis on minu hinnangul umbes sama suur kui Pärnu. Väljapääsu ma omal jõul ei leidnudki. Huvitav nähtus on see, et seal teevad lihttööd enamusjaolt mustanahalised. Wifi oli kättesaadav vaid neile, kes olid nõus oma rahakotti tühjendama, kusjuures 30 min oli vist kuus euri. Inimesi on seal ikka igasuguseid, nt mungad, ortodokssed juudid jne. Samas on seal väga lihtne ringi liikuda, kui silte jälgida.

Mexico City lennuk

Teine lend väljus kohaliku aja järgi kell 1 päeval (Eestis kell 2), lennukile peale minek algas tund varem. Varsti pärast õhkutõusu anti sooja süüa, kogu lennu vältel juhtus seda 2 korda, iga natukese aja tagant pakuti juua ja lõpuks ka jäätist. Kuskil 4 tundi enne kohale jõudmist läksin lennuki tagaotsa tasuta näkside/maiustuste juurde ja päris tore oli üle pika aja taaas kellegagi rääkida. Seal oli kaks hollandi kutti, kelle inglise keelest suurt midagi aru ei saanud, aga väga huvitavad isiksused iseenesest - üks on abielus mehhiklannaga, kellega tal on laps ja teine töötab Mehhiko valitsuse heaks. Ma ei maganud terve 11h lennu vältel ja kohale jõudes oli kerge letargia, aga ikka pidin veel 4-5h ootama, enne kui jälle voodit näen. Lennukis sain külmetuse.

Põhja-Jäämeri

Mõni aeg enne Mexico Citys maandumist

Terve järgmine päev olime Mexico Citys. Üks põnevamaid elamusi oli metroo :D Iseenesest on metroo sellises hiigelsuures linnas (7n milj elanikku pluss ümberkaudsed) väga vajalik, kuna selle asemel, et 1,5 tundi autoga sõita, saab sama vahemaa läbida metrooga, mis võtab vaid 15 min aega. 120 peeso eest saab ringi sõita Turibusiga, mis kujutab endast ekskursioonibussi. Kõrvaklappidest saab juttu kuulata ja teatud kohtades on umbes pooletunnised peatused. Pärast seda tuleb uus buss ja viib edasi. Nii saab kõik kohad ära näha :) Ühes kohas, kuskil kesklinnas, on mingi park, kus iga atribuut kujutab endast pinki, kuigi iga asi seal pinki väga ei meenuta.

Ma ütlesin, et need pingid on vägevad :D

Väljak valitsuse palee ees ja marssivad sõdurid, et väljaku keskel olevat lippu maha võtta

Sõdurid võtavad igal õhtul lipu maha

Santa Fe ees (kaubanduskeskus ise jääb minu ette, pildil pole näha)

Neljapäeval (eile) käisime Ladina-Ameerika suurimas kaubanduskeskuses Santa Fe, mis on nii maa peal kui ka maa all. Seal on kõik luksbrändid esindatud ja sama asi maksab palju rohkem kui kuskil mujal. Lahe on see, et seal on poode, mis on spetsialiseerunud väga originaalsetele teemadele, nt piraadid/meri jms ja mängivedurid. Pärast seda sõitsime kohe otse Moreliasse, mis võttis aega ~3h, vahemaa ise on ~250 km. Vaade oli võimas.

Vaade autoaknast teel Mexico Cityst Moreliasse

Sooja on umbes 25 kraadi, võib-olla isegi rohkem. Ma pole täna veel väljas käinud, aga õhtul lähme ehk kinno. :)

Inimesed on super lahked ja sõbralikud. Teenindajad on viisakad ja ka nende vastu ollakse äärmiselt viisakad. Kõige eest tänatakse.
Kultuurišokk: autoukse peab vaikselt kinni lükkama, muidu peetakse sind ebaviisakaks.

Hetkel vaatan seebikakanalit TlNovelas, kus on ainult Mehhiko telenovelad ja reklaamid :D Vahepeal on dokuklipid seebikate telgitagustest, nt kuidas nende kostüüme tehakse, või klipid mõne näitleja kohta erinevatest seebikatest, kus ta on mänginud. Kell on 6 õhtul, Eestis 2:08 öösel.

Punane vein ookeani kohal

Jõudsin pärale:)
Pärast kirjutan rohkem, sest hetkel pole häid pilte/aega. Keskpäevane aeg, minek linna peale! :P

Põhja-Jäämeri vms

Amsterdam-Mexico City lennuk

3h enne check-ini

17h ärkvel


Minu selle öö mõttetera, tsitaat või misiganes kella 1:51 seisuga: JULGUSE PUUDUMISE TÕTTU JÄÄKSID POOLED ASJAD ELUS TEGEMATA. Võtan selle omale motoks ja kinnitan endale, et lennuk ei kuku alla, vaid jääb veepinnale hõljuma :D Hehe. Tegelikult ma ju tean, et midagi halba seal ei juhtu. Lennukid on teadupärast kõige ohutumad liiklusvahendid üldse.
Dynami:t maitseb hea. Loodan teise pudeli alles hoida kuni pärale jõudmiseni :)
Hea, et siin WC kohe läheduses on, ja et mu istekoha eelistus vahekäigu juures on. Kiire ainevahetus pole ometi naljaasi :P

Amsterdami lennujaamas ei ole tõenäoliselt wifit.

@ Tallinna Lennujaam

Esimene punkt.


Kell on 21:55, jõudsin umbes tunni aja eest. Trammiga sõitsin jänest ja bussi astusin täis kõhuga tänu Viruka bussijaama R-Kioski frankfurterile. 20 eeku, väga nämma. Katsetasin salsakastest, peaks vist hakkama harjuma vürtsikate asjadega :D
Tegin pilte ka:

See on siis asi, mida ma näen otse enda ees. Ehk panen hiljem veel pilte.

Seniks on jäänud 7 tundi ajani, mil saab check-ini. Oeh.

The Parliament has been seen

When you wake up at 6 am it is either for a really good cause or because you must. When I woke up just minutes before 6 am this morning it was because I had to catch a bus at 6:42 in order to catch another bus at 7 am. I was on my way to Tallinn to check out the Parliament of Estonia, meet some super important and obviously overpaid people and just see what there is. It was a a trip for school students to see the work of the Parliament members. I guess they organize this event monthly because this month is the month of my county and 101 kids from the county got to go, the same number of the members of the Parliament.
So I find my seat in this special bus for the students from the city and sit down. A few minutes go by and this little blond girl greets me and says, "Hi, I'm gonna sit here then". Only then did I realize that I actually knew her, a fellow flutist as myself.
The trip on the highway is fun. We listen to the music that I have on my MP3 player and eat our sandwiches. When we arrive we are told the time and place to get back to by 3 pm to go back home. We memorize it and start our way to the Parliament building.

We all had to show our IDs and pass the metal detector. I had to demonstrate that the glasses inside my bag really did contain metal details and they let me pass. I don't remember all the details now but anyways we got to see the big hall where the hearings take place first sitting in the balcony of journalists and then we entered the hall and each student picked a place. I took the seat of a member from a rightist party right in front. First some older guy came and talked with us until either guy who was supposed to come to meet us came, one of the two vice speakers of the Parliament. When the vice speakers finally comes he says pretty much the same things as the tour lady before, some information worker.


I sat in the first row, second desk on the right, left side.
So basically what we all learned today is that the whole building is expressionist, there were 2 architects and that every single detail is there for something as a symbol. For example when you walk inside the building you see this super clear white ceiling which symbolizes clear thoughts as you come to work.
The next thing was meeting some 2 members of the Parliament from our county and it lasted another half an hour. It really wasn't too interesting. The cool part came when we were all climbed Tall Hermann Tower. You can imagine how narrow the inside of a medieval tower is...
This is the tower, the symbol of our independence as the flag is up there all the time, except at night. It goes up every sunrise. The view from up there is magnificent.

Anyway, after that we had free time. My blond friend and I went on to grab some food and this classmate of mine sort of just followed us thinking he was part of the company. I didn't care much but I really thought he should find his own activity instead of stalking us. After we ate he just sort of disappeared.
After 2 hours of free time we went back to the bus and here I am!
If you ever happen to come to Estonia and want to see how the Parliament works, why don't you go and check it all out? The hearings are public and there are special seats in the balcony for anyone who wants to see the hearing.
As for me, it was a nice experience. They really seem to do more stuff than the media wants to show us and it appears to be that they don't really have to be present since they all have TVs in their offices which shows what's going on in the big hall.
Oh well, this whole trip was for free anyway...